Kas märkate iga kord hambaid pestes roosakat vahtu või verejälgi hambaharjal? Enamik inimesi ei pööra sellele sümptomile erilist tähelepanu, arvates: „Ilmselt on hambahari liiga kõva“ või „Küll see ise üle läheb“.

Tegelikkus võib aga olla palju tõsisem. Igemete veritsemine ei ole lihtsalt ajutine ebamugavus, vaid esimene ohumärk, mis võib viidata haigusele, mis põhjustab hammaste kaotust, kusjuures täiesti valutult.

Selles artiklis käsitleme peamisi müüte igemete tervise kohta, luukoe varjatud hävimise põhjuseid ning tänapäevaseid ravimeetodeid, mis tõepoolest toimivad.

See on üks ohtlikumaid väärarusaamu, mille tõttu kaotavad tuhanded inimesed oma hambad. Kaaries annab endast sageli märku tugeva valuga, kuid parodontiit ei pruugi üldse valu põhjustada.

Parodontiit ei kahjusta hambanärvi, vaid hammast ümbritsevaid kudesid, sidemeid ja luud. Luukoes ja hammast toetavates sidemetes on valutundlikkus piiratud, mistõttu võib haigus areneda pikka aega ilma märgatava valuta. Tugikoed taanduvad järk-järgult, millimeeter millimeetri haaval:

Kui patsient lõpuks arsti juurde jõuab ja ütleb: „Doktor, mul ei valutanud ju midagi!“, võib selguda, et juba 40–50% luukoest on hävinud. Parodontoloogias võib valu ilmnemine viidata juba kaugele arenenud haigusele.

Igemete veritsemine ei ole lihtsalt vanusega kaasnev muutus, vaid organismi kaitsereaktsioon bakteriaalsele rünnakule.

Igemepiiril olev pehme hambakatt ei koosne ainult toidujääkidest, vaid on elav biokile, mis sisaldab miljardeid baktereid. Need toodavad aineid, millele immuunsüsteem reageerib põletikuga. Paradoksaalsel kombel võib organismi kaitsemehhanism hakata kahjustama ka omaenda kudesid: sidekoekiud lagunevad, luukude taandub ning moodustuvad patoloogilised parodontaaltaskud, mille sügavus võib ulatuda 5–10 millimeetrini. Tavalise hambaharja või suuveega ei ole võimalik neid sügavaid taskuid korralikult puhastada ning haigus võib hakata kiiremini süvenema.

Parodontiit oskab end hästi varjata. Üksnes visuaalne läbivaatus hambaarstitoolis ei pruugi anda täielikku ülevaadet olukorrast. Kui arst ei tee röntgenuuringut ega mõõda spetsiaalse parodontoloogilise uuringu käigus igemetaskute sügavust, võib haigus jääda märkamata, kuigi igeme all toimub juba aktiivne kudede hävimine.

Pöördumatu kahjustuse piir: Kui 60–70% luukoest on hävinud, ei ole võimalik seda loomulikul teel täielikult taastada. Isegi parim ravi võib sellises olukorras aidata eelkõige haiguse kulgu peatada ja seisundit stabiliseerida, kuid kogu kaotatud luukude ei pruugi taastuda. Kui probleemile õigel ajal tähelepanu ei pöörata, võib hammas lõpuks välja kukkuda.

Paljud inimesed püüavad igemeprobleeme ise ravida: kasutavad erinevaid geele ning loputavad suud kloorheksidiini, vesinikperoksiidi või soodalahusega. See võib pakkuda ajutist värskustunnet, kuid ei kõrvalda sügavates parodontaaltaskutes paiknevat bakteriaalset biokilet.

Parodontiidi tegelik ravi põhineb selgel ja süsteemsel lähenemisel:

Kaugelearenenud juhtudel, kui hambad ei püsi enam stabiilselt isegi pärast lahastamist, võib ainsaks sobivaks lahenduseks osutuda täielik suu taastamine (implantaatidele toetuv proteesimine). See võimaldab vabaneda valust, ebamugavusest ja hirmust naeratamise ees ning taastada täisväärtusliku elukvaliteedi.

Parodontiit ei ole paratamatus, vaid haigus, mille arengut mõjutavad igapäevased harjumused ja õigel ajal saamata jäänud ravi. Tänapäevane hambaravi võimaldab peatada kudede hävimise ja säilitada oma hambad paljudeks aastateks, kuid selleks tuleb tegutseda ennetavalt.

Kui märkate igemete veritsemist, ebameeldivat hingeõhku või isegi vähest hammaste liikuvust, ärge oodake valu tekkimist. Broneerige aegsasti aeg hambaarsti juurde professionaalseks diagnostikaks!